AVALEHT > EVOLUTSIOON
 
 
 
 
 

EVOLUTSIOON

Maailmas tuntakse praegu ligikaudu 1,5 miljonit erisugust organismiliiki: bakterid, taimed, seened ja loomad. Organismid võivad olla kas ainu- või hulkraksed.

Möödunud sajanditel on teadlased jõudnud järeldusele, et:

  • maapeal pole elanud kogu aeg ühed ja samad liigid;
  • varasematel aegadel elanud liigid on välja surnud ja uued on asemele tulnud, kuid siis juba keerukama ja täiuslikuma ehitusega.

Aristoteles oli üks esimesi teadlasi, kes pani tähele, et organisme saab teatud sarnaste tunnuste alusel rühmitada. Seejuures lähtuti põhimõttest, mida suurem on sarnasus, seda lähedasem sugulus.

Elu ajaloolist arengut liikide üksteisest põlvnemise kaudu nimetatakse elu evolutsiooniks ehk bioloogiliseks evolutsiooniks.

Kuid evolutsioonilised muutused ei toimu ainult elus looduses, vaid ka eluta looduses. Ka inimühiskond on evolutsioneerunud s.t. aja jooksul pöördumatult muutunud teatud suunas või suundades.
Individuaalsetest erinevustest tulenevalt paljunevad isendid ebavõrdselt. Elutingimuste suhtes kohanevad isendid saavad üldjuhul teistest rohkem järglasi s.t. toimub looduslik valik.

Evolutsiooni põhivormid

Eristatakse nelja evolutsioonivormi:

  1. Kosmiline ehk füüsikaline evolutsioon – ehk universumi kujunemine. 1927. a. esitas Belgia astronoom Georgs Lemaitre n.n. ”suure paugu” hüpoteesi, mille kohaselt sai universum alguse üliväikese ja tiheda mateeria-kogumi plahvatuslikust laialipaiskumisest umbes 15 miljardit aastat tagasi. Plahvatuse ajal ulatus temperatuur 100 miljardi kraadini. Mateeria paisudes hakkas temp. lange-ma ja tekkisid püsivad osakesed prootonid ja neutronid. Tekkisid raskemad elemendid süsinik, lämmastik, hapnik. Universumi paisumine ja jahtumine toimub kogu aeg ning tähesüsteemid eemalduvad üksteisest.
  2. Keemiline evolutsioon – keemiline evolutsioon sai aga võimalikuks tänu aatomite tekkele. Arengu võtmeelemendiks kujunes süsinik, mis erinevalt teistest elementidest võib moodustada püsivaid makromolekule. Keemiliste reaktsioonideks vajalik energiat saadi peale päikesekiirguse veel kosmiline kiirgus, radioaktiivne kiirgus, õhuelekter ja vulkaaniline tegevus. Keemilises evolutsioonis eristatakse kolme etappi:
      • Esimesel etapil moodustusid mitmesuguste gaaside vaheliste reaktsioonide tulemusena lihtsad orgaanilised ühendid, nende hulgas aminohapped, nukleotiidid ja suhkrud.
      • Teisel etapil toimus selliste ühendite polümeriseerumine. Moodustusid polüpeptiidid.
      • Kolmandal etapil organiseerusid polümeersed orgaanilised ühendid suhteliselt püsivateks ja ümbritsevast keskkonnast suuremal või väiksemal määral eristuvateks molekulide kogumiteks.
  3. Bioloogiline evolutsioon – elu areng maal esimestest elusolestest inimeseni. Esimeste elusoleste ilmumine Maale. Osad teadlased arvavad, et elu tekkis maal umbes 3,7…4 miljardit aastat tagasi. Elu arenes esialgu vees ainuraksete organismidena millest arenesid ainuraksed organismid, kellest omakorda said hulkraksed organismid ja siis saabusid maismaale esimesed taimed neile tulid järgi loomad ning lõpuks inimene.
  4. Sotsiaalne evolutsioon – Inimühiskonna areng Maal.

Alammenüü

 
 
Loodusained - õpiobjekt